“See ei ole normaalne, et käid täiskohaga tööl, saad palka, aga ikka ära ei ela!”

tyhi rahakott“See ei ole normaalne, et käid täiskohaga tööl, saad palka, aga ikka ära ei ela!”

Just sellise pealkirjaga artikkel avaldati 10. aprillil Õhtulehes. Sama artikkel avaldati ka Delfis ja edasi levis see Facebookis jagamistega juba massidesse.. 🙂

Artikkel räägib sellest, kuidas noor naine töötab ühes Lõuna-Eesti asula riidepoes klienditeenindajana ning tema palk on väike. Kuigi mitmed tema sõbrannad on läinud Soome, siis tema seda teed ette ei võta. “Põgenemine ei ole lahendus”, ütleb 26. aastane Kristin.

Mulle isiklikult väga meeldib see suhtumine, et inimene ei põgene välismaale paremat elu otsima. Täna me oleme olukorras, kus eestlased on jagunenud laias laastus kahte leeri: väljarändajad ning pärismaalased. Väljarändajate all pean silmas neid, kes lähevad Soome või Austraaliasse või kusagile mujale paremat elu otsima. Teine osa inimestest jääb Eestisse ja püüab siin hakkama saada. Ma arvan, et need, kes Eestisse jäävad ning leiavad võimaluse hakkama saamiseks, on tõeliselt tunnustamist väärt ning on õiged eestlased, nn pärismaalased! 🙂

Ma ei taha halvustada välismaale minejaid, sest igal minejal on oma põhjus. Mul on ka endal tuttavaid, kes on läinud välismaale ja seda sel lihtsal põhjusel, et siin polnud tööd ja võlad ainult kasvasid.. Igaühel on oma valikud, nii on ja nii jääb. Samas selge on see, et igas olukorras on olemas väljapääs. Osade jaoks on väljapääs selles, kui nad liiguvad sinna, kus tööd on. Seepärast liigutakse maalt linna, Eestist Soome jne. Teiste jaoks on väljapääs selles, kui nad jäävad kodukohta, leiavad mingigi töö ning proovivad selle sissetulekuga hakkama saada. Võimaluse korral leiavad ehk veel mingi väikese tööotsa lisaks. Kolmas seltskond aga on sellised, kes alustavad ettevõtlusega. Ka antud artiklis mainitud riidepoe omanik on keegi ettevõtja, kes väikeses asulas seda poodi peab. Ilmselgelt ei ole väikeses kohas tegemist tohutut kasumit tootva ettevõtmisega, kuid tänu sellele, et see ettevõtte on olemas, saab vähemalt 1 inimene (loo peategelane Kristin) mingigi töö ning palga. Ja seda juba 2 aastat. Teate, see on juba suur asi. Kui üks inimene on piisavalt ettevõtlik, siis saab tänu sellele söönuks tema ise (loodetavasti), tema töötaja ning ka töötaja laps. Ja kui ettevõtlikke inimesi oleks veel rohkem, siis saaks juba palju suurem hulk inimesi paremat elu elada ning ei peaks kuhugi ära minema.

Toon ühe eriti jabura, aga samas hästi ilmeka näite. Oletame, et Soome on valmis vastu võtma kõik eestlased, andma neile elamise, väga hea palgaga töö ja kõik muud hüved. Ja oletame, et kõiki töövõimelisi eestlasi tabab hullus (sealhulgas ettevõtjaid) ja nad pagevad kohe üle piiri ja hakkavad head elu nautima.

Mis saab edasi? Edasi juhtub see, et kohalik ettevõtlus sureb välja. Sest kui siia jäävad ainult pensionärid, memmed-taadid, siis ilmselgelt arvestatavat ettevõtlust ei toimu. Ja kui ettevõtlust ei toimu, siis ei edene ka muu elu edasi.  Riigikassa jääb tühjaks ning varsti ka memmed-taadid ei saa enam pensioni. Kogu elu sureb selliselt välja. Ja siis ei ole enam valitsust ega ka Riigikogu, keda selles hädas süüdistada, sest ilmselt on ka nemad kõik välismaale liikunud.

Loo alguses mainitud artiklil oli päris palju kommentaare. Suurem enamus kommentaaridest oli sellised, kus otsiti süüdlast. Peasüüdlased olid valitsus, riik ja ettevõtjad. Ja süüdi oldi valdavalt selles, et meil on palgad nii väikesed võrreldes teiste riikidega. Sellega seoses meenub mulle üks vanasõna: “Kus viga näed laita, seal tule ja aita” . Viimasel ajal kohtab järjest enam inimesi, kes leiavad igal pool ainult vigu, kuid ise ei ole samas valmis midagi tegema olukorra parandamiseks. Ja see ongi minu meelest kõige suurem probleem – inimestel puudub ettevõtlikkus ning visioon. Inimesed ei ole olukorraga rahul, aga samas nad ei võta ka midagi ette, et olukorda parandada. Variant oleks ju ise hakata ettevõtjaks!? Aga ettevõtlusega alustamise asemel leiavad inimesed põhjuseid, miks seda mitte teha (pole raha, pole oskusi jne). Loll kes vabandust ei leia, kas pole? 🙂

Aga tõsisasi on see, et meie, eestlased, saame ainult ise oma elu siin paremaks muuta. Mitte keegi teine seda meie eest ei tee. Soome riik võtab tööle eestlasi, kasutab meie ettevõttete teenuseid jne, aga seda kõike selleks, et OMA riiki edendada. Seega see tohutu hulk eestlasi, kes töötavad välismaal, aitavad peaasjalikult edendada elu seal riigis, kus nad töötavad. Eestisse jõuab nende panusest võib olla ehk piskukene palgaraha näol, kui see osa sellest palgast üldse siia jõuab.

Teine, ja väga oluline tõsiasi on see, et väga paljud pered on lagunenud just seetõttu, et keegi perest (tavaliselt pereisa) on läinud välismaale tööle. Me võime küll püüda leida positiivseid külgi selles ning loota, et seeläbi kasvavad meile väga tugevad naised ja üksikemad, aga tegelikult on see kurb. See lõhub meie pereväärtusi ning põhjustab paljudele inimestele kannatusi ja hingevalu.

Mida saab teha olukorra parandamiseks? Eelkõige näen ma väljapääsu ettevõtluses. Ettevõtlusega võivad üldjuhul tegeleda kõik teovõimelised inimesed. Ja neid inimesi on Eestis väga palju! Ettevõtlus oma olemuselt on väga lihtne – luuakse väärtust. Kui ettevõtja leiab mingi valdkonna, kus ta saab luua väärtust, siis seda väärtust on võimalik rahaks realiseerida ning nii tekibki kasu ettevõtlusest. Saadud rahast saab ettevõtja oma tulu ning saab ehk palgata ka mõne töötaja, kes aitab seda väärtust luua. Kui me räägime ettevõtjast ja kasvõi ühest palgatöötajast, siis see võib tunduda väga väike ettevõte, aga siinkohal peab arvestama sellega, et see ettevõte mõjutab otseselt kogu ettevõtja perekonda ning ka töötaja perekonda.  See võib olla 2 inimest, aga võib olla ka näiteks 8 inimest.

Täna on Eestis ettevõtteid (äriühingud + FIE-d) üle 113 000. Kui iga ettevõtja suudab katta ühe keskmise pere (2,3 inimest statistika järgi) vajadused, alustades oma perest, siis see on juba 259 900 inimest. Kui aga tegeleda ettevõtlusega pisut aktiivsemalt ning kaasata vähemalt üks inimene lisaks, siis saab mõjutatud veel üks keskmine perekond, seega kokku saab ettevõtlusest kasu juba 519 800 inimest. See on juba ligi pool Eesti elanikkonnast! Kas see on siis nii hirmus keeruline? Tegelikult ei ole. Ettevõtjatel on enamasti üks väga oluline omadus – nad leiavad võimalusi! Selle asemel, et viriseda, otsida süüdlast, otsida vigu jne, leiavad ettevõtjad võimalused, kuidas ettevõtlusega tegeleda, kuidas sellega raha teenida ning selle abil nii oma kui ka teiste elu paremaks muuta.

Seega kui sa tunned, et sa täna ei ole olukorraga rahul, sa ei taha Eestist lahkuda, kuid samas tahad muuta oma elu paremaks, tahad paremat Eestit, siis sul on selleks suurepärane võimalus – hakka ettevõtjaks! Kui sul puuduvad oskused või teadmised – küsi neilt, kes oskavad. Alusta kasvõi ekursus.ee lehelt ettevõtluse minikursusega (tasuta!) või küsi otse aivar@ekursus.ee. Lahendamatuid olukordi ei ole olemas, küsimus on ainult selles, kui väga neid olukordi tahetakse lahendada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.